Kui ausalt ütlen, siis mõtlesin, et mitte keegi minu blogi ei loe- peale minu ema muidugi, sest ta on minu ema ja peab seda lugema. :)
Aga tuleb välja, et on teisi ka, eks ma siis aeg-ajalt pean ikka kirjutama.

Minu elu on jätkunud ikka kiivide keskel ning nädalavahetusel väljas käimisega. Tundub, et niipea veel muutust ei ole loota.
Mu õlad ja kael ei ole mulle kindlasti tänulikud selle eest, mida neile hetkel teen- õnneks on minu valulävi üsna kõrge. Ja eks "musklid" (loe lihased) harjuvad pika peale ära ka. Homsest hakkame tegema lehtede korjamist, mis peaks olema kergem, kui see, mida praegu teeme. Panen siia pildi beebikiividest ka:

Me kutsume neid "meie lapsukesed", sest täpselt seda need ongi.
Hetkel teeme tööd neljakesi- kolm eesti tüdrukut ja üks hollandi tüdruk. Varsti on tulemas juurde viis tüdrukut veel- kaks Inglismaalt, üks eestlane ja kaks maeiteakust (õnneks mitte Eestist).

Ma ei tea, kas olen meie kõrvalpõllul elavatest lehmadest juba rääkinud. Igatahes on nad nii ägedad- nii kui sinna aia äärde jõuame, siis teevad tormijooksu sinu poole. Kui neile natuke lähemale lähed, siis taganevad ja kui hakkad eemale minema, siis vaatavad sulle järgi. Tegin ükspäev nendega pilti ka.

Reedel käisime kõigepealt Bunburys peol- mina olin see, kes tüdrukuid sõidutas. Ja laupäeval käisime väikses külabaaris, mängisime piljardit ning läksime öösel randa, tegime lõkke ning vaatasime tähti (meie Anne'ga ei saanud üles vaadata, sest teeme seda päev läbi).

Kui hakkasime kell 4 hommikul koju minema, tuli välja, et autol on aku tühjaks saanud ning pidime umbes tund aega abi ootama. Oi, kuidas me selle autojuhi üle nalja viskasime. Viskaks siiani, kui poleks juhtunud järgmist.
Umbes kolm päeva peale seda, kui olime tööl, siis Anne pani lõunapausi ajal konditsioneeri tööle (ilma autot käivitamata) ning võite kolm korda arvata, mis juhtus- jep, aku sai tühjaks. Karma is bitch!

Tegelt saab tüdrukutega töö juures päris palju nalja- ainult nii selle kõik päevast päeva üle elamegi. Ükskõrd näiteks täitis Anne enda joogipudelit, valas suurest pudelis väiksemasse. Kuna väiksem pudel oli läbipaistmatu, siis ei teadnud ta, millal pudel täis on ning valas endale sülle ka- see nägi täpselt nii välja nagu ta oleks püksi teinud. Ja meie naersime nii kõvasti, et oleks endal ka sama õnnetus juhtunud. Päriselt.
Siis ükskord tõi meie supervisor Benjamin meile sisaliku. Nimeks oli bluetongue või bobtail. Nägi välja minu meelest nagu kala, sisalikust polnud haisugi.

Reedel enne välja minekut tegi Mark meist kolmest pilti ja nüüd oleme Mark'i Inglid (nagu Charlie's Angels noh, teate küll).

Aaa, ja mulle kirjutas see Eesti tüdruk, kelle juures peaaegu nädala elasin Perthis, et mulle on Eestis kiri tulnud. Mul pole õrna aimugi, kes mulle kirjutas, sest seda aadressi ei teadnud mitte keegi. Olen hästi põnevil- kiri pole veel minuni jõudnud.
Aga minu hetke aadress on 8B Forrest road, Capel, 6271 WA, Australia. Pange aga Eesti shokolaadid, must leib ja soojad kallistused teele. Hetkel peatun siin kuni detsembri keskpaigani ja annan teada, kui aadress muutuma peaks. :)