When you can't charge your laptop.

Nonii, olen olnud peaaegu nädala ilma läpakata, kuna aku sai tühjaks ja laadida ei saanud. Nimelt on siin ju teistsugused pistikud ja mul polnud vajalikku adapterit. Käisin kõik võimalikud elektri/kodutarvete poed läbi (kokku on neid siin kolm :D) ja igalt poolt öeldi, et neil sellist asja pole. Õnneks on mul siin üks sõbranna, kes elab ja töötab Perthis ja käib igal nädalavahetusel siin Katanningus, ning tema mu suure mure lahendaski. Kuid, mis pärast välja tuli, neid on müügil ka kohalikus supermarketis. Oh well, sealt ma ei osanud otsidagi.

Juba olen rohkem kui nädala Katanningus veetnud ja peab ütlema, et seda kohta võin pidada oma Austraalia koduks. Ma lihtsalt ARMASTAN neid inimesi (noh, enamusi), kellega koos ma töötan. Minu vigase inglise keele üle saab alati nii palju nalja ja kõik need inside jokes from the first year. Oh, I'm loving it!
Töö on täpselt sama, mis eelmine aasta, lihtsalt vähem köögis olemist ja rohkem baarileti taga. Ma isegi hetkel naudin seda koristamist, mis lõpus päris tüütuks muutus eelmine kord. Õnneks midagi rõvedat pole veel pidanud koristama, ainult teiste inimeste mustad linad. :D Mäletan, et eelmine aasta üks kutt oksendas ülemise korruse meeste vetsu täis, pluss esiku seinad. Ju ei jõudnud ikka vetsuni oodata. Vot see oli rõve! Fingers crossed, et mul midagi sellist poleks!

Pean ütlema, et ma oleks pidanud ikka veits hiljem tulema, sest siin on lihtsalt niiiiiiiii külm. Te ausalt ei kujuta ette ka, kui külm siin on. Ma vist eelmises postituses rääkisin sellest ka, aga kordamine on tarkuse ema. Siin on mõnikord hommikuti kaks kraadi, mis tähendab, et majas sees on umbes sama temperatuur. Vähemalt nii mulle tundub. Sest kui sul on reaalselt kaks vatitekki pluss pleed ja kõrval radikas maksimum kuumusel uugamas, aga ikka näed oma hingeõhku, kui suukaudu välja hingad, siis jääb tunne, et nendest ümbritsevatest seintest küll midagi kasu pole. Me eile majanaabriga arutasime just, et miks Austraalias korralikke maju ei ehitata. Mina arvasin, et nad on pigem mures, et neil suvel majas liiga palav poleks ja majanaaber arvas, et see on lihtsalt vana maja. Äkki peaks hoopis Austraalias ehitajaks õppima ja korralikke maju ehitama hakkama!? Mul pole ju tegelikult külma vastu midagi, kui see on õues. Aga kui sul on konstantselt külm, 24/7, siis tuleb masendus peale küll. Mõnikord lähen oma vabal õhtul ainult sellepärast pubisse, et seal on kamin ja saab sooja.

Meil on hetkel pubi kuni detsembri lõpuni pooltäis, kuna paar kuud tagasi, kui oli vihmaperiood, siis vesi uhtus päris palju teid minema ja nüüd tuleb need uuesti ehitada. Ja kõik need teedeehitajad peatuvad meie pubis.  Kõik on juba täitsa tuttavad näod ja hästi sõbralikud. Eriti kui mul on vaba õhtu ja olen pubis- uskumatu kui paljud tahavad mulle juua osta. Kui peaksin kõik pakutud joogid vastu ka võtma, siis põeks ilmselt mitu päeva pohmakat. :D

Kui tahate midagi spetsiifilist Austraalia elust teada, siis kirjutage ja küsige. Mul ka põnevam postitusi teha, kui tean, et keegi actually loeb ka. Ja ei pea kuskilt neid lugusid välja imema. :D

Midagi otseselt põnevat veel juhtunud polegi, aga äkki järgmine nädalavahetus on tulemas... stay tuned!

TEINE AASTA ALAKU!!

Tere kõigile vähestele, kes siia ikka vahel satuvad!

Olen õnnelikult jõudnud oma teise aasta viisaga Austraaliasse ning samasse kohta, kus eelmine kord lõpetasin- Katanning (yeyy). Kui täna siia saabusin, oli tunne, nagu poleks kunagi ära läinudki.

Tallinnast lahkudes oli mul maailma kõige kurvem hüvastijätt, niii palju pisaraid! Ausõna, ma igatsen juba oma lapsi, õdesid, sõpru! Aga noh, siin on ka ju tore ja uus ja põnev ja.... :)


(Muide, ma praegu luksun nagu hullumeelne, seega palun lõpetage minust rääkimine :D )

Lennureis siia tundus umbes sadakorda pikem, kui eelmisel korral. Kõige pikem lend oli 11h ja 50min- ma mõtlesin, et ei jõuagi kunagi kohale. Viimasel, peaaegu 6-tunnisel lennul oli nii palju turbulentsi, et mul läks lausa süda pahaks. Mul ei juhtu see just väga kergelt, sest armastan sõita ameerika mägedel või muudel atraktsioonidel lõbustuspargis. Kõik, kus ei pea pea alaspidi rippuma, on minu jaoks lõbusad. Ja peale nii pikka reisi pean ausalt ütlema, et lendamine meeldib mulle aina vähem. Mitte, et ma seda kardaks, või midagi. Ei. Lihtsalt, kui sa pead istuma kahe võõra inimese keskel, ise tahaks lihtsalt vetsu oksendama joosta, ja seda peaaegu kuus tundi, siis ei jää lendamisest just kõige meeldivam mälestus.

Õnneks, kui olin sihtkohta jõudnud, siis möödus kõik väga sujuvalt. Olin küll 99% kindel, et mind võetakse turvakontrollis maha, nagu ka eelminegi kord, aga seda ei juhtunudki. Pole isegi õrna aimu, mille järgi nad neid "õnnelikke" välja valivad.
Lennujaamas ootas mind maailma armsaim üllatus. Ma muidugi teadsin, et Aidi mulle vastu tuleb, aga seda ei teadnud, et ta lausa minunimelise sildi valmis meisterdab.



Lennujaamast edasi sõitsime Aidi juurde ning veetsin esimese öö seal. Pühapäeval magasime poole lõunani, sest mulisesime eelmine õhtu kuni kella 3ni. Õnneks tundub, et olen magamisega tsüklisse sulandunud ja ajavahet pole tundagi. Kuigi mega suur väsimus on peal küll.
Pühapäevase päeva veetsime shopates ja sain endale ka uue telefoninumbri. Shoppamise all mõtlen siis seekord seda, et vaatasime erinevates ostukeskustes ringi, kuid ega kotti midagi väga ei potsatanud. Ainult siin väga vajalikud sussid.





Kas teate, kui külm on hetkel Austraalias? Mõtlen just majas sees ja õhtuti? Ei tea?
No ma siis räägin- nimelt, olen hetkel voodis, kahe paksu vatiteki all, radikas uugab kõrval, aga varbad on ikka nagu jääpurikad ja nina tahab suurest külmast siniseks minna.
Aga ei tea, miks ma üldse siia tulin, kui Eestis on algamas suur suvi? Ju mul ikka mõni kruvi logiseb...



Homme õhtul on mul esimene tööpäev, wish me luck!