My weekend at Perth

Jõudsime just oma suurlinna reisilt tagasi ning oleme kõik patareid mõnesmõttes täiss laadinud.
Mõnikord on lihtsalt vaja keskkonnavahetust, isegi kui tegevused ise on kurnavad.

Kuni reede hommikuni mõtlesin, et ei lähe tüdrukutega kaasa, sest mul pole seal Perthis ju mitte midagi teha ega mitte kuhugi minna. Mul pole seal sõpru.
Siis aga ütles Anne, et ma peaksin ikkagi minema ja et saaksin ööbida tema sõbra juures või siis saame kuskil telkida. Ning läheks vaataks Perthis ringi, päevitaks rannas ja õhtul läheks muidugi peole. Nii läkski- panin  oma asjad umbes 10 minutiga kohe töölt tulles kokku ning off we go!
Teele asudes tahtsime kuulata laule, mis annavad meile energiat, seega alustasime selle lauluga:

Kohe kui olime Perthi jõudnud, viisime Kristi tema sõprade juurde ning läksime Anne'ga ka oma ööbimiskohta. Panime oma asjad maha ja läksime rannabaari sööma. 

Sandbaris juhtus üks naljakas lugu- tellisime kahepeale ühe pitsa ja ühed friikartulid kastmega. Anne tahtis friikatele soola juurde lisada, kuid ei teadnud kuidas soolatops "töötab". Ta keeras selle friikate kohal tagurpidi ning hakkas keerama, keeras nii kaua kuni soolatopsi kaas pealt tuli ning kogu tops meie friikate peale tühjenes. Mõni friikas õnnestus päästa, aga enamus olid paksult soolaga kaetud. Hea, et soola meie arvele ei lisatud.

Peale söömist ja ühte pudelit veini läksime koju ning olime nii väsinud, et lõpuks lihtsalt kukkusime voodisse. Tevõibolla ei usu, aga magasime kuni järgmise päeva kella üheni.

Laupäeval läksime natuke shoppama ning peale seda randa. Rannas oli aga nii kõva tuul, et pidime seal põhimõtteliselt jopedega istuma. Lõpuks hakkas lausa nii külm, et otsustasime lahkuda.

Rannas oli hästi palju lohesurfareid- nagu kohe megapalju. Romeo (mees, kelle juures ööbisime) ütles, et "there is about a million of them", mis polnud väga vale. (Jällegi on mul hästi kahju, et pole head kaamerat, millega pilti teha)

Peale randa läksime toidupoodi ning ostsime vajalikud asjad, et kodus midagi süüa teha. Romeo on super hea kokk- riis ja köögiviljad kanaga maitsesid imehästi!

Peale sööki, dušši ja paari kokteili läksime Scarboroughs kohta nimega Batisse, mis on vist ööklubi. Sissepääs oli tasuta. Neil oli seal sees bassein- tahtsime Anne'ga basseini hüpata, kuid saime teada, et meid oleks selle pärast välja visatud ning otsustasime seda siiski mitte teha. Hiljem, kui rääkisin ühe turvamehega, siis ta ütles, et peale kella kaheksat õhtul ei tohi sisse hüpata, kuna siis on tantsupõrand märg ja inimesed võivad libastuda. 

Ja seal klubis pillasin oma esimese klaasi- seda pole minuga mitte kordagi varem juhtunud! :)

Seal klubis oli veel pingpongi laud- mis on eestlaste jaoks vist veider. Ja inimesed pärisel mängisid, või vähemalt üritasid mängida. Mina mängisin ka, kuid millegipärast ei lennanud pall väga minu reketi vastu :)

Kõik klubid suletakse kas 12 või 1 öösel- mis on jälle meie jaoks veider, kuna Eestis ju sellel ajal alles klubisse minnaksegi. 

Pühapäev möödus kiirelt- Annel oli palju asju Perthis ajada, käisime piljardit mängimas ning asusime koduteele. Tagasi Capelisse jõudes ootas mind meeldiv üllatus- minu kiri oli kohale jõudnud! Juhhuu!

Aitäh Silver ja Teele ja kõhubeebi armsa üllatuse eest!

Nüüd tuleb veel viimast võtta enne homset tööleminekut!

Mõnusat nädalat kõigile, kes viitsivad lugeda! :)

Kui ausalt ütlen, siis mõtlesin, et mitte keegi minu blogi ei loe- peale minu ema muidugi, sest ta on minu ema ja peab seda lugema. :)
Aga tuleb välja, et on teisi ka, eks ma siis aeg-ajalt pean ikka kirjutama.

Minu elu on jätkunud ikka kiivide keskel ning nädalavahetusel väljas käimisega. Tundub, et niipea veel muutust ei ole loota.
Mu õlad ja kael ei ole mulle kindlasti tänulikud selle eest, mida neile hetkel teen- õnneks on minu valulävi üsna kõrge. Ja eks "musklid" (loe lihased) harjuvad pika peale ära ka. Homsest hakkame tegema lehtede korjamist, mis peaks olema kergem, kui see, mida praegu teeme. Panen siia pildi beebikiividest ka:

Me kutsume neid "meie lapsukesed", sest täpselt seda need ongi.
Hetkel teeme tööd neljakesi- kolm eesti tüdrukut ja üks hollandi tüdruk. Varsti on tulemas juurde viis tüdrukut veel- kaks Inglismaalt, üks eestlane ja kaks maeiteakust (õnneks mitte Eestist).

Ma ei tea, kas olen meie kõrvalpõllul elavatest lehmadest juba rääkinud. Igatahes on nad nii ägedad- nii kui sinna aia äärde jõuame, siis teevad tormijooksu sinu poole. Kui neile natuke lähemale lähed, siis taganevad ja kui hakkad eemale minema, siis vaatavad sulle järgi. Tegin ükspäev nendega pilti ka.

Reedel käisime kõigepealt Bunburys peol- mina olin see, kes tüdrukuid sõidutas. Ja laupäeval käisime väikses külabaaris, mängisime piljardit ning läksime öösel randa, tegime lõkke ning vaatasime tähti (meie Anne'ga ei saanud üles vaadata, sest teeme seda päev läbi).

Kui hakkasime kell 4 hommikul koju minema, tuli välja, et autol on aku tühjaks saanud ning pidime umbes tund aega abi ootama. Oi, kuidas me selle autojuhi üle nalja viskasime. Viskaks siiani, kui poleks juhtunud järgmist.
Umbes kolm päeva peale seda, kui olime tööl, siis Anne pani lõunapausi ajal konditsioneeri tööle (ilma autot käivitamata) ning võite kolm korda arvata, mis juhtus- jep, aku sai tühjaks. Karma is bitch!

Tegelt saab tüdrukutega töö juures päris palju nalja- ainult nii selle kõik päevast päeva üle elamegi. Ükskõrd näiteks täitis Anne enda joogipudelit, valas suurest pudelis väiksemasse. Kuna väiksem pudel oli läbipaistmatu, siis ei teadnud ta, millal pudel täis on ning valas endale sülle ka- see nägi täpselt nii välja nagu ta oleks püksi teinud. Ja meie naersime nii kõvasti, et oleks endal ka sama õnnetus juhtunud. Päriselt.
Siis ükskord tõi meie supervisor Benjamin meile sisaliku. Nimeks oli bluetongue või bobtail. Nägi välja minu meelest nagu kala, sisalikust polnud haisugi.

Reedel enne välja minekut tegi Mark meist kolmest pilti ja nüüd oleme Mark'i Inglid (nagu Charlie's Angels noh, teate küll).

Aaa, ja mulle kirjutas see Eesti tüdruk, kelle juures peaaegu nädala elasin Perthis, et mulle on Eestis kiri tulnud. Mul pole õrna aimugi, kes mulle kirjutas, sest seda aadressi ei teadnud mitte keegi. Olen hästi põnevil- kiri pole veel minuni jõudnud.
Aga minu hetke aadress on 8B Forrest road, Capel, 6271 WA, Australia. Pange aga Eesti shokolaadid, must leib ja soojad kallistused teele. Hetkel peatun siin kuni detsembri keskpaigani ja annan teada, kui aadress muutuma peaks. :)

Nädalavahetus ja esimene madu...

Heihei!

Möödunud on minu esimene vaba nädalavahetus Capelis. Siin tunnen küll, kui hea on see reede tunne, kui tead, et homme on vaba päev.
Reedel mängisime kolmekesi kaardimänge ning Hollandi tüdruk Anne näitas oma kaarditrikke. Päris vinge oli.
Laupäeval oli kohalikus pubis kellegi sünnipäev, kuhu olid kõik inimesed n.ö kutsutud. Tegime kodus mõned klaasid veini ja otsustasime, et peame ka kohalikega tutvuma minema. Et äkki on seal palju farmereid, kes meid hirmsasti enda juurde tööle tahavad. Mõeldud-mindud!
Rahvast oli võrdlemisi vähe ning sünnipäevalised üpris loiud. Seal oli avatud kaks saali ning ühes mängis live bänd (mingi kohalik vist), mis oli isegi täitsa hea. Läksime siis meie bäkkerid kõiki külalisi tantsima võtma. Meie majaomanik Mark ütles pärast, et me tõime nii mõnelegi külalisele naeratuse näole. See oli täitsa tore.
Kuna meie, bäkkerid, oleme kõik kahekümnendate alguses, siis meievanuseid oli seal umbes täpselt 4, peale meie- kolm poissi ja üks tüdruk. Saime ainult nendega jutule, kuna vanemad inimesed hakkasid vist koju minema. Või noh, meie neid enam ei näinud.
Tantsisime kõik koos ja rääkisime kohalikega, kokkuvõttes oli täitsa tore õhtu.

Pühapäeval käisin esimest korda Bunbury kinos- ainuke asi, mis teistmoodi oli, oli see, et pileti peal ei olnud istekoha numbreid, võisid istuda sinna, kuhu hing ihaldas. Ja film jäi hiljaks umbes 20 minutit, ei teagi, kas unustasid peale panna või mis värk oli.
Film, mida vaatasime, oli "Black mass" ja oli liiga pikk. Rääkis Austraalia maffiast, ei olnud just maailma kõige põnevam.

Täna, meie teise nädala esimesel tööpäeval nägin esimest korda madu.
Meil liigub seal kahte sorti madusid- ühed on rohelised, kes söövad konnasid ja hiiri ning on rahulikud. Ning teised on mustad, kollaste triipudega (tiger snake) ning agressiivsed. Mina nägin muidugi seda tiger snake'i ja mitte nii kaugelt, vaid ta roomas umbes kahe sammu kaugusel minust. Kui ma poleks enne astumist maha vaadanud, siis oleks talle ilmselt peale astunud.
Ma olin nii hirmul, et ei julgenud isegi karjuda, hiilisin vaikselt eemale ja sosistasin Kristile, et nägin madu. Meie töödejuhataja, Benjamin, ei uskunud mind ja ütles, et tõenäoliselt oli see puuoks kollaste triipudega. Olen 200% kindel, et see oli madu. Peale seda tundus tõesti iga puuoks madu olevat.

Guugeldasin natuke maailma mürgiseimaid madusid ja top 5-st 4 madu elavad Austraalias. See tiger snake on viiendal kohal, kuid oli ka öeldud, et see on üks agressiivsemaid madusid ning see madu tapab Austraalias rohkem inimesi, kui ükski teine madu.

AGA pole vaja muretseda, umbrohi ei pidavat hävinema. :)

Tuleb jälle pikk töönädal, kuid õnneks läheb natuke jahedamaks.

Käib töö ja vile koos.

Minul oli eile esimene tööpäev. Ma ise arvan, et see on hästi tore.
Kuigi töö on seljale hästi kurnav, siis praegu seda veel ei tunne. Esimesel päeval korjasime kiivitaimedelt lehti ja harvendasime uusi kasvusid.
Kuna korjamise aeg algab alles veebruari keskel, siis saamegi arvatavasti selliseid "lehtede ja okste töid" teha detsembri keskpaigani.
Oleme Kristiga (üks Eesti tüdruk, kellega hetkel koos elan ja töötan) hetkel seal ainukesed töölised. Paari nädala pärast pidi bäkkereid kuni kümme juurde tulema.

Esimese tööpäeva ilm oli hästi vihmane- saime ikka kohe paduvihma ja tuult. Meil olid küll vihmakeebid/joped, aga püksid said ikka märjaks. Hea oli, et kummikud jalga panin. Benjamin ütles, et me peaks sellest ilmast rõõmu tundma, sest kui päike taevas särab ja on 30 kraadi kuuma, siis on veel raskem. See tuli siis juba teisel päeval....

Sain ka esimest korda autoga sõita- alguses oli ikka väga veider ja ühe korra oleks peaaegu vastassuunavööndisse keeranud, aga nüüd olen juba vist ära harjunud. Kuigi pean veel koguaeg kaasa mõtlema, et mis ja kuidas. Ei tule nii automaatselt nagu Eestis.

Täna, kui on ka teine tööpäev lõppenud, mis oli sada korda raskem, kui esimene, siis ütleks, et töö on täiesti talutav. Kui selg ja kael vastu peavad, siis võin seda tööd teha küll. Esmaspäeval oli hästi palju kõndimist, kuna kõgil taimedel pole kasvusid või lehti, mida peaks ära võtma ning osad taimed on ka ära kuivanud, siis oli jalutamist päris palju. See mulle hetkel töö juures meeldibki- värske õhk ja liigutamine.
Täna oli meil raskem päev sellepärast, et pidime taimi kõrgemale üles mähkima. Igal taimel oli kaks põhi oksa, ning igal oksal neli nööri, kuhu ümber tuli taimed vräppida, või noh keerutada. Ja mitte niisama suvaliselt vaid ikka kellale vastusuunas. Kui aus olla, siis alguses ma ei saanud sellele üldse pihta ning meie töödejuhataja Benjamin küsis, kas mul on ainult digitaalsed kellad olnud. :D
Nagu mainisin, siis on meil n.ö töödejuhataja Benjamin, kes on seal farmis töötanud juba 8 aastat. Seda on ka tema tööliigutustest näha- need pole nii pingutustnõudvad ja kohmakad nagu minu omad.
Kuna tänane töö oli üles sirutamine ja olime pidevalt näoga päikse poole (päike säras taevas nii, et ühtegi pilve ka polnud), siis sain ka esimese päikesepõletuse näkku. Kuigi kasutasime päiksekreemi kaitsefaktoriga 50! Uskumatu!

Peale esimest tööpäeva sain kokku Aidiga, kes ju elab siinsamas. Mul on niiiiii hea meel, et ta siin lähedal on. Lubasime, et hakkame jooksmas/kõndimas/sportimas käima- eks annan teada, kuidas sellega läheb.
Käisime Aidiga rannas, aga seal oli siis juba nii külm, et kaua olla ei saanud. Tõendusmaterjali tegime ka.
Tagasiteel nägime känguruud, seekord ikka päris lähedalt ning valges.
Kuna teeääres kasvasid hästi ilusad kallad, siis tahtsime ka neid korjama minna. Eestis on kalla päris populaarne pulmalill ning mitte just kõige odavam- siin kasvavad need lihtsalt niisama metsa all. Ja mitte paarkümmend korraga vaid ikka mitmeid sadu! Ilus vaatepilt. Ehk siis tõime endale lilli. :)

Peale seda viis Aidi mind oma salakohta, mille oli eelmisel Austraalia aastal joostes avastanud. Sinna ehitatakse praegu teed ning jõgi on ära kuivendatud ja vanast ajast on seal sild. Väljas oli juba kottpime ning meie istusime sillal pingil, sõime maasikaid ja tumedat shokolaadi. See oli korraga nii äge ja samas natuke hirmus.
Kuna seal ehitati teed, siis nägin ka mulle eelmisest töökohast tuttavat geotekstiili- eks see ole nüüd natuke kutsehaigus, vaatan/näen selliseid asju lihtsalt.

Lisan ka mõned pildid meie väikesest õhtusest seiklusest:

Ahjaa, piltide tegemine oli äge- minul oli selfipulk ning Aidil fisheye. Kahepeale kokku saime imeilusad pildid!

Käisin täna postkontoris ka ning saatsin esimese kirja- loodan, et jõuab kohale ka!

Kaltsukad ja töö.

Tere!

Aidi viis mind eile Busseltoni kaltsukatesse kolama. Kuna asun esmaspäevast tööle, siis oli tööriideid vaja ning kalli raha eest ei raatsi neid osta.
Kõige kallimad asjad, mis ostsin, olid minu tulipunased kummikud- maksid 32 dollarit. Müüja küsis, kas soovin endale kliendikaarti teha, et saada 30% allahindlust. Tegin kaardi ära, sain kummikud 23 dollariga. Milline diil!
Päev oli palav, aga üle pika aja kuskile välja saada ning pisut ka shopata oli päris tore!

Tööst siis niipalju, et esmaspäevast alustan viinamarja istanduses- täpselt veel ei tea, kas pakin või korjan, aga põnev saab olema.
Töökoht asub 22 minuti sõidu kaugusel majutuskohast. Seega, tundub, et saan ka autosõiduga lõpuks alustada.
Majutus on Aidile hästi lähedal- Capeli linnas (vist 5km) ning kellegi kodumajutuses. Olen selle üle hästi õnnelik, sest kuskil tühermaal ei tahaks üksinda olla. On ju tegelt kasvõi psühholoogiliselt kergem, kui tead, et keegi nii oluline on nii lähedal.

Tööle asun koos ühe teise Eesti tüdrukuga (seal on korjajaid kindlasti rohkem), kellega olen ka juba kontaktis onlud. Arvatavasti peame tuba jagama, kuna töötajaid otsitakse veel ning sinna majja tuleb paari nädala pärast veel inimesi.

See asukoht siin on ikka super- piisavalt eraldatud, aga samas on ka suuremad linnad lähedal, kui tuleb tuju shoppama või rohkem tsivilisatsiooni minna. :)
Capel on Austraalia mõttes hästi väike linnake, umbes 2100 elanikuga. See on tuntud kui "farming area" (farmide piirkond), kuna siia on rajatud palju piima- ning veisefarme. Samuti pisikesi hobifarme, kus on palju erinevaid loomi. Capel asub Capeli jõe kallastel.
Perthi on siit 212km, ning lähimad linnad on Busselton(23km) ja Bunbury (17km).
Eks kui tööl olen juba "sisse elanud", siis saab ka seda pisikest linnakest avastama minna.

Tsuh-tsuh-tsuh...

Hei!

Eile võtsin ette rongisõidu Aidi juurde, Capel'i linna lähedale. 2,5 tundi rongis möödus minu meelest linnulennul.
Rongi teenindus oli hästi viisakas- öeldi näiteks, et kui istute inimese kõrval, kes joob alkoholi ning teile see ei meeldi, siis võite tulla "rongiteenindaja" (ma ei tea, kuidas neid nimetatakse) juurde ja seda öelda ning võimalusel paigutatakse Sind ümber.
Ma ikka veel ei väsi kordamast, kui sõbralikud ja avatud siin inimesed on. Nt, kui ootasin rongijaamas Aidit, siis tuli turvamees küsima, et kaugel mulle järgutulev auto on, ning et kas saan ikka koju.
Aidi tuli mulle Bunburysse vastu ning kuna kõhud olid tühjad läksime teepeal McDonaldist läbi. Esimene mäkk Austraalias ei maitsenud kuidagi teistmoodi kui Eestis.

Olen täna terve päeva tööportaale läbi kamminud ning igale poole kandideerinud.
Lõpuks sain skypes ühendust ka agendiga, keda mulle soovitati. Kui hästi läheb saan ehk esmaspäevast töölegi juba. Lootust on.

Ainuke töö, mida siiani Austraalias teinud olen, on Keriti juures aia koristamine, mille ükspäev poisid ette võtsid ning mina end vabatahtlikult appi pakkusin. Sain lehti riisuda ning esimest korda lehepuhurit käes hoida ja sellega natuke "tööd teha. :)
Kui muidu ei saa nagu arugi, et väljas oleks 28 kraadi, aga siis kui tööd tegema hakkad (isegi mitte väga füüsilist), siis pole kahtlustki, et väljas palav on.

Muidu on juba hästi igav see kodus istumine, võiks nagu midagi füüsilist ette võtta.

Järgmiste uudisteni!