Kalalkäik

Mõtlesin, et kirjutan kiirelt veel enne aastavahetust aasta viimasel päeval oma toredast kalalkäigust.

Mark viis meid teisipäeva õhtul kalale Busseltoni Jetty peale. 

Päris tore oli- pelae ilusa päikseloojangu ja vaate Busseltonile, oli mõnus ka õngega omi mõtteid mõlgutada. 

Mark õpetas mulle kuidas õnge visata ning sööta otsa panna.

Sain ka teada, et heeringat püütakse palja konksu ja (joogi)kõrrega. Kamba peale ühe saime isegi kätte.

Mina püüdsin kolm pisikest kala, aga lasime kõik tagasi, kuna nendega polnud midagi teha. 

Ega kalal käimine polegi ainult kala saamise pärast lõbus- minu meelest on lihtsalt tore ajaviide.

Mul on siin alanud juba vana-aasta viimane päev. Ilmselt järgmine postitus tuleb juba aastal 2016.

Meeleolukat aastavahetust Teile, armsad sõbrad!!

Merry Christmas!

Minu jõulud sel aastal möödusid enamjaolt ilma jõulutundeta ning rannas peesitades.
Ega kui ikka pole vaja talvejopet selga panna, siis ei teki ka mingit jõulutunnet. Rannas liivalosse ehitada pole ikka jõulude ajal see....

Igatahes tähistasime me jõule ujumas käimise ja piknikuga.
Ostsime kõik endale mingid jõulu-peakaunistused ning läksime Aidi kabrioletiga sõitma. Panime parimad jõululaulud kõvasti mängima, mütsid pähe ning pildistama!

Nii äge oli, kuidas inimesed meile lehvitasid. Üks asi, mida mina mäletan on see, kuidas mu sarved pidevalt minema tahtsid lennata. Või õigemini lendasidki.
Ja enam õigemat autot ei andnud leida, eksole!!

Sõitsime randa, kus tegime ka paar jõulupilti ning peale seda oli Capelis jõulupiknik, kuhu oli tulemas ka jõuluvana. Mis seal siis ikka muud teha, kui ikka jõuluvanaga selfi!
Aimar on vist sel aastal paha laps olnud, et jõuluvanast nii kaugele hoidis ja peaaegu pildile ei jäänudki.

Järgmisel päeval meisterdasin piparkoogimaja ning tegime Aimariga kingituse ka Markile. Tal oli hea meel ning majast oli ka vaimustuses. Kahjuks pole see nii söödav kui Eestis tehtu, sest glasuur maitses nagu plastik ning piparkook polnud päris piparkook, aga vähemalt välja nägi hea.

Neljapäeva õhtul skaipisin veel ka oma perega, kellel oli perekondlik õhtusöök ilma minuta. Või siis virtuaalse minuga.

Nii minu jõulud sel aastal möödusidki ning varsti kirjutan juba aastavahetusest!

Kuuuuuuuuuumus!

Heiahoo!

Olen jõudnud jälle natuke pilte koguda, mida siia lisada.

Töötan veel ühe päeva (ainult, juhhuuuuuuuuu) ning siis olen vaba kuni 4nda jaanuarini. Kavatsen päikest võtta nii, et nahk on must!
Mark lubas mind ja Aimarit ümbruskonda vaatama viia- ei jõua ära oodata. Samuti plaanime jõuluõhtusööki/lõunasööki Austraalia moodi, koos Aidi ja Kedliga- samuti, ei jõua ära oodata.
Praegu kirjutades tuleb isegi natuke jõulutunne.
Aaaaaaaa, ja Mark lubas homme osta jõulukaunistusi ja tulesid ja isegi kuuse tuua- jeppiii!
Ei tohi ka unustada oma Eesti peret, kellega on mul skype õhtusöök neljapäeva õhtul.

Neljapäeva õhtul on meil ka siin, Capelis, piknik pargis, koos jõululaulude ja "veeliumäega", nii veidralt kui see mulle ka ei kõla. Saab huvitav olema.

Möödunud nädalavahetuse veetsin lõõgastudes- laupäeval mängisime Aimariga piljardit ning õhtul läksime Aidiga tantsima. Enne välja minekut mängisime kaardimängi "Ring of fire", mis on põhimõtteliselt sama nagu meie Baila kaardid, if you know what I mean. :)

Kõige toredam üllatus oli see, kui sain jõulukaardi Silverilt ja Teelelt! Ma ei oska selliseid asju kunagi oodata ja kui näen kirja oma nimega laual olen alati nii elevil. Lihtsalt niiiiii armas, suuur suuur aitäh Teile. Saadan Teile mõlemale suuured sooojad kallistused!

Siis tahtsin Teile veel hirmsasti näidata, mida iga päev töö juures taluma olen pidanud. Lugu mõelge ise välja....

Täna oli siin 39 kraadi kuuma. Lihtsalt võrdluseks, et Eesti kuumarekord, mis mõõdeti 2014 aastal, on +36,8 kraadi. Ja mina pidin töötama. Ma arvan, et minult sulas vähemalt viis kilo ära. See on uskumatu, kui palju võib siin higistada.
Peale tööd võttis Aidi mind peale ja läksime ookeani äärde endid maha jahutama. Vesi pole mitte kunagi niiiiiii mõnus olnud!!!

Soovin kõikidele blogi lugejatele kauneid jõule ning meeleolukat aastavahetust (juhul, kui enam postitada ei jõua)!! :)

Oioi kui palju aega on möödas minu viimasest postitusest.
Mõtlesin, et annan märku, et elan ikka.

Olen seda ka oma sõpradele öenud, et ei taha siia hakata kirjutama lugusid "käisin tööl, tulin koju, läksin magama" stiilis. Loodan oma blogi hästi huvitavana hoida.
Kuigi ma tean ainult nüüd vist kahte inimest, kes seda päriselt ka jälgivad (üks neist pole mu ema), aga asi seegi. Glass is always half full!

Olen oma farmitööga nüüd peaaegu lõpusirgel ning kui saan siin olla ka veel järgmise nädala, siis vajan ainult 11 päeva veel, et saaksin ka teise aasta võimaluse avatuna hoida. Mul on aega siia tulla veel pea 8 aastat, nii et mine sa tea.

Ilmad muutuvad aina kuumemaks ning üha raskem on end päikse eest kaitsta. Kuna oleme ka jälle kiivides ning teeme tööd, kus peame pidevalt üles vaatama, siis on nägu põlenud ja silmad punased. Õnneks pole Capelis kedagi, seega pole ka midagi põdeda :)

Oma inglise keele kohta ütlen niipalju, et tunnen kuidas on toimumas taandareng, mis on tegelikult hoopis suur samm edasi. Ma tunnen, et tahaks end rohkemate sõnadega väljendada, kuid sõnavarast hakkab puudu jääma. Ostsin endale inglise keelsed ristsõnad ning olen neid natuke lahendanud. Kõigepealt otsin välja sõnad, mida ei tea, kirjutan üles ja siis hakkan lahendama.
Ja telekat olen ka päris palju vaadanud, mis aitab isegi minu puhul vist rohkem kaasa, kuna kuulen, kuidas sõna lauses kasutada ning tänu sellele jääb ka paremini meelde.

Vahepeal on minuga siin liitunud ka minu endine töökaaslane Aimar, kes proovib ka siinkandis tööd leida. Vedasime ta Annega juba kohalikku Country Clubi ka, mis just erilist muljet ei jätnud (mis omakorda pole ka üllatus). Piljardit saime mängida ning ma arvan, et see oli tore. Natuke on vist isegi mu päevitust juba näha, eksole!? :)

Siis kui käisin Aimaril Bunburys rongi vastas, käisin seal natuke ka niisama ringi sõitmas ning istusin rannas ja vaatasin päikeseloojangut. Ega sellest vist ei saa kunagi küllalt.

Lisan ka ühe vanema pildi sellest, kuidas movembri ajal Annega väljas käisime.

Jõulud tõotavad tulla huvitavad, sest ootan ju lund ja külma, aga meil siin on sellel ajal hoopis 40 kraadi sooja, haha! :D

Kirjutamiseni!

Mehhiko pidu

Nädalavahetusel oli naabrinaisel sünnipäev ning käisime Mehhiko stiilipeol. Riietasime endid mehhiko bändiks ning laulsime sünnipäevalaulu.
Pidu oli hästi tore, aga hästi lühike :)
Lisan mõned paremad pildid meist:

Pean ütlema, et õhtu lõpuks olid kõigil kadunud nii vunsid kui ka kulmud, mis leiti järgmisel päeval peokoha prügikastist ja lillepeenrast.

Lihtsalt mainin, et oleme Annega jälginud X-Factor Austraaliat ning täna (just nüüd) on käimas finaal. Hoiame pöialt Cyrusele!
Siin tema parimad esitused, enjoy!!

Margaret River+ 2 üllatust!!!

Möödunud nädalavahetusel käsin oma uue Nepaali sõbraga, kellega tutvusin Perthis käies, Margaret Riveris. See on Capelist tunni tee kaugusel lõunasse ning seal on imeilusad rannad ja koopad.

Alustasime hommikusöögiga rannas. Seal ei olnud palju inimesi ning nii mõnus oli hommikukohvi kõrvale kuulata hoopis ookeani kohinat ning kajakate kisa, mitte veekeetjat või kellegi mulisemist :)
Koht, kus olime, oli imelius- suured kivirahnud ning lained nende vastu peksmas, helesinine vesi.

Peale seda sõitsime vaatama koobast, mille nimi on "Lake Cave". Nimi tuleneb sellest, et on siinkandis ainuke koobas, mille sees on järv (või noh rohkem lihtsalt vesi). Koopa laes olid "kõrred", mis on tekkinud vee tilkumisest ning andsid koopale n.ö koopa välimuse. Kui olime jõudnud koopa kõige spgavamasse kohta, siis olime ainult 30m merepinnast.

Üritasin pilti teha, kuid niipea kui nupule vajutasin kadusid kõik värvid nagu tina tuhka. 

Tegime pilti ka giidiga, sest ta oli nii tore ning ütlesime talle, et ta saab kunagi kindlasti kuulsaks televisioonis või raadios ning siis on meil pilt olemas, mida e-bays müüa. :)

Peale koopa külastust võtsime suuna majaka poole, mis asus poole tunni tee kaugusel. Saime natuke pilte teha maapeal ning siis ka majakasse üles ronida. Kui aus olla, siis majaka ajaloost ei mäleta ma väga midagi, sest niipea kui üles jõudsime, siis rääkisime giidiga hoopis muudest asjadest. Naljakas oli veel see, et kuna sellel kellaajal ei tahtnud keegi teine üles ronida, siis saime põhimõtteliselt privaat-tuuri. Ülevalt avanes imeline vaade. 

Samuti oli seal ära märgitud koht, kust kohtuvad kaks ookeani- Southern ocean ja Indian ocean. Kui hoolikalt vaadata, siis oli ka näha lainete ristumist.

Peale roadtrippi tulin koju, kus mind ootas juba Anne. Kuna mu telefonil pole peaaegu mitte kuskil levi, siis ei saanud ta mind kuidagi telefonis kätte ning oli ka isegi natuke muretsema hakanud. Tal oli mulle kaks üllatust.

Esiteks olin oma kallid kõrvaklapid, mille enne Eestist lahkumist ostsin, ära kaotanud ning Anne oli need leidnud oma tööpluusi rinnataskust. Kõrvaklapid on lausa nii head, et töötavad ka peale peasumasinas pesemist.

Teine üllatus oli veel suurem ning tegi mind hääääästi õnnelikuks!

Ma ei mäleta (jah, midagi pole muutunud), kas olen sellest rääkinud, aga ühe peo käigus kaotasime Annega mõlemad oma nahktagid ära. Oleme sest saati käinud nii Busseltonis kui ka Bunburys uusi tagisid otsimas, kuid igast poest on meile öeldud, et "pole jakkide hooaeg". Meie ei suuda aga ära imestada, et kuidas pole jakkide hooaeg, sest õhtuti on ikka veel jahe ning mõnikord sajab isegi vihma. No igatahes, üllatuseks oli see, et Anne oli meile mõlemale jakid leidnud!! Oh seda õnne kisa! :) Minu esimene päris nahast tagi!

Olime lausa nii õnnelikud, et ostustasime Bunburysse õhtusöögile ning siis tantsima minna. Meil oli imetore õhtu kahes ööklubis ning kahes pubis.

Tervitused Eestisse!