Alustasime hommikusöögiga rannas. Seal ei olnud palju inimesi ning nii mõnus oli hommikukohvi kõrvale kuulata hoopis ookeani kohinat ning kajakate kisa, mitte veekeetjat või kellegi mulisemist :)
Koht, kus olime, oli imelius- suured kivirahnud ning lained nende vastu peksmas, helesinine vesi.
Peale seda sõitsime vaatama koobast, mille nimi on "Lake Cave". Nimi tuleneb sellest, et on siinkandis ainuke koobas, mille sees on järv (või noh rohkem lihtsalt vesi). Koopa laes olid "kõrred", mis on tekkinud vee tilkumisest ning andsid koopale n.ö koopa välimuse. Kui olime jõudnud koopa kõige spgavamasse kohta, siis olime ainult 30m merepinnast.
Üritasin pilti teha, kuid niipea kui nupule vajutasin kadusid kõik värvid nagu tina tuhka.
Tegime pilti ka giidiga, sest ta oli nii tore ning ütlesime talle, et ta saab kunagi kindlasti kuulsaks televisioonis või raadios ning siis on meil pilt olemas, mida e-bays müüa. :)
Peale koopa külastust võtsime suuna majaka poole, mis asus poole tunni tee kaugusel. Saime natuke pilte teha maapeal ning siis ka majakasse üles ronida. Kui aus olla, siis majaka ajaloost ei mäleta ma väga midagi, sest niipea kui üles jõudsime, siis rääkisime giidiga hoopis muudest asjadest. Naljakas oli veel see, et kuna sellel kellaajal ei tahtnud keegi teine üles ronida, siis saime põhimõtteliselt privaat-tuuri. Ülevalt avanes imeline vaade.
Samuti oli seal ära märgitud koht, kust kohtuvad kaks ookeani- Southern ocean ja Indian ocean. Kui hoolikalt vaadata, siis oli ka näha lainete ristumist.
Peale roadtrippi tulin koju, kus mind ootas juba Anne. Kuna mu telefonil pole peaaegu mitte kuskil levi, siis ei saanud ta mind kuidagi telefonis kätte ning oli ka isegi natuke muretsema hakanud. Tal oli mulle kaks üllatust.
Esiteks olin oma kallid kõrvaklapid, mille enne Eestist lahkumist ostsin, ära kaotanud ning Anne oli need leidnud oma tööpluusi rinnataskust. Kõrvaklapid on lausa nii head, et töötavad ka peale peasumasinas pesemist.
Teine üllatus oli veel suurem ning tegi mind hääääästi õnnelikuks!
Ma ei mäleta (jah, midagi pole muutunud), kas olen sellest rääkinud, aga ühe peo käigus kaotasime Annega mõlemad oma nahktagid ära. Oleme sest saati käinud nii Busseltonis kui ka Bunburys uusi tagisid otsimas, kuid igast poest on meile öeldud, et "pole jakkide hooaeg". Meie ei suuda aga ära imestada, et kuidas pole jakkide hooaeg, sest õhtuti on ikka veel jahe ning mõnikord sajab isegi vihma. No igatahes, üllatuseks oli see, et Anne oli meile mõlemale jakid leidnud!! Oh seda õnne kisa! :) Minu esimene päris nahast tagi!
Olime lausa nii õnnelikud, et ostustasime Bunburysse õhtusöögile ning siis tantsima minna. Meil oli imetore õhtu kahes ööklubis ning kahes pubis.
 |
| Tervitused Eestisse! |
No comments:
Post a Comment