My Birthday...

Heihei!

Täna on/oli minu sünnipäev- juhhuu!
Muidugi kõige rohkem igatsesin täna oma sõpru ja peret, kellega koos seda pidada, aga...

Kõigepealt viisid Kerit ja Julien mind ookeani äärde- me istusime, sõime kanawrappi ja jõime kohvi. See oli nii mõnus, sest oli peaaegu päikeseloojang ja nii soe. Sain jalgupidi ookeanis olla ning liivarannal istuda, mida elult veel tahta!?

Peale randa läksime Kings Park'i. Jõudsime sinna valges, seega saime vaadata nii päevavalguse kui ka öötuledega vaadet. Jälle- niii ilus lihtsalt!

Kings Park on ise Perthis üks suurimaid. Seal on näiteks mälestuskivid erinevates sõdades hukkunud austraallastele ning hõlmab endas ühtlasi ka botaanikaaeda. See on 4 ruutkilomeetri suurune ja seal on üle 2000 taime ning üle 80 liigi linde. Meie nägime parte, valgeid kakaduusid (kes kraaksusid hirmsasti) ning papagoisid. Noh, mõni jäi ikka nägemata ka.

Peale seda tulime koju sööma ja shampust jooma. Tegin eile meekoogi ning pearoaks oli magus-hapu kastmes kana ja riis. Tundus vähemalt, et kõigil sai kõht täis ning meel oli hea. Isegi küünla sain ära puhuda!

Ma pean aitäh ütlema Keritile ja Julienile, kes leidsid aega, et minu sünnipäeval mind kuhugi viia ning kõigile armsatele sõpradele, kes mind on meeles pidanud! Kallistan Teid kõvasti!

See on üks parimaid sünnipäevi siiani! Aitäh, aitäh, aitäh!

Ookean.

Kui eile sõitsime ookeanist ainult mööda, siis täna käisime päris ookeani ääres vett katsumas. Nii mõnus oli mööda ranna äärt paljajalu kõndida- väljas oli u 25 kraadi ja tuul oli päris tugev, aga külm ei olnud ikkagi. Osad inimesed käisid isegi ujumas juba.
Hästi äge oli vaadata ka lohesurfareid, keda oli tänase hea tuulega päris palju veepeal. Perthis pidi ka olema nii, et peaaegu iga päev saab surfata, kui sul on erinevate suurustega lohesid.

Sain teada ka, et Perthis on päris palju haisid- need on põhimõtteliselt igapäevased. Ja ei ole nii, et haid on ainult sügavas vees- nad võivad tulla kuni põlvekõrgusesse vette. Pidevalt sõidavad paadid ja lennukid, kes siis inimesi hoiatavad, kui haisid märgatakse. Päris creepy tegelt.

Rannad on siin megapuhtad, nagu ühtegi prügi ma ei märganud. Mitte nagu nt Tallinnas Pirital, kus jalutmas käies nägime ainult klaasikildu klaasikillu otsa.
Ja igale ühele on eraldi rannad-  koerte rand, lohesurfarite rand, inimeste/ujujate rand.

Õhtul tegin veel kooki, et homme ikka natukenegi sünnipäevatunne oleks ning siis sõime koos õhtust.
Sain esimest korda maitsta päris ise tehtud cracklingut, siiani olen selle valmistamist näinud ainult "My kitchen rules" sarjast. Maitses täitsa hästi.

Saatsin ka oma CV sellele agendile, keda mulle soovitati ning loodame parimat!

Nüüd aga poen põhku,
head ööd!

Second day

Heiahoo!

Täna viis Kerit (see tore tütarlaps, kelle juures ma hetkel majutun) mind Joondalup'i shopping centerisse, et saaksin endale pangakonto ja telefoninumbri muresteda.
Keskus ise oli niiiii suur, nagu pool Tartu linna :D

Kliendideenindus on siin nii sõbralik- keegi ei pane mu enda arust halba inglise keelt pahaks ning kordavad kasvõi kümme korda (nii palju pole õnneks vaja läinud) üle ja seletavad, kui ma aru ei saa.

Peale kaubanduskeskusest tulemist, viis Kerit oma elukaaslast tööle ning võttis mind ka kaasa. Sõitsime tagasi mööda ookeani äärt- see vaade oli lihtsalt imeline! Ma ei ole ju enne ookeanit näinudki, super vinge!
Siin mõni pilt sellest imelisest sõidust:

Selle tee sõitsime läbi volvo kabrioletiga- so, thats a dream come true. :)

Samuti on mul akna taga palm- et ei peagi sünnipäeval kaugele minema, et saaks palmi all kokteili juua.

Pildid pole just maailma parima kvaliteediga, aga ettekujutuse saab ikka.

Austraaaaliaaaaa!!

Well hello there!

Istusin just natuke aega tagasi maha oma majutuskohas ning olen nii õnnelik! Mul on selline seiklus seljataga, et ise ka ei usu.
Inimesed on nii toredad ja lahked- täiesti uskumatu.
Enne mõned pildid lendamisest:

Kui olin Austraaliasse jõudnud, peale 11,5-tunnist lendu Dohast, siis ikka veel ei uskunud, et siin olen. Nüüd hakkab alles kohale jõudma.
Lendamine oli minu meelest võrratu- ma täiega nautisin neid vaateid, mis pilvede pealt avanesid või siis öine Doha, või ka tänaõhtune päikseloojanguga Perth. Minu jaoks ju uus ja superilus!
Perthi lennujaamas tehti mulle korralik konrtoll- olin viimane, kes sealt lahkus. Vaadati läbi kotid, kontrolliti tagaruumis telefoni ja passi, küsiti, kuhu ma lähen ja mida tegema hakkan, kas mul siin sõpru ka on jne. Kui ütlesin, et pean bussi ja rongiga minema kuhugi, siis see kontrolli-tädi (kes oli mega tore ja jutukas), hakkas kohe uurima, kuidas ma bussi peale saan ja kas ikka rongid lähevad. Täitsa uskumatu kohe, kui sõbralikud siin kõik on!
Ühesõnaga, pidin lennujaamast bussi võtma, kuid selleks pidin sõitma teise terminali. Tundus keeruline ning võtsin takso, mis õnneks ei läinud ka väga palju maksma. Esimese asjana tahtsin muidugi rooli taha istuda- see pahupidine liiklus tahab siin veel harjumist. Sõitsin kesklinna underground rongijaama, kuid see oli kinni- vist oli remondis. Tänaval küsisin ühelt ja teiselt, et kuidas ma sinna sisse saan ja kõik suunasid kuhugi, aga kõik uksed, kuhu mina välja jõudsin, olid suletud. Viimane mees, kelle käest küsisin, ütles, et sõidab Uberiga (äpp, kus taksojuhiteenust pakuvad eraisikud) samas suunas, kuhu minagi ja et võin siis lihtsalt edasi sõita. Mulle sobis see suurepäraselt, sest ma lihtsalt ei näinud muud võimalust. Taksoga oleks see lõbu päris kalliks läinud. Õnneks pole mul inglise keele ebakorrektse rääkimise hirmu ja olen siiani päris hästi hakkama saanud. Mõlemad mehed- nii juht, kui ka see, kes mind vaevus kaasa võtma (vist oli Jamie) olid nii jutukad ja uurisid Eesti kohta. Samuti ei uskunud nad, et esimest korda lendasin või, et on mu esimene päev/õhtu Perthis (seda vist inglise keele pärast). Kui Jamie koju olime viinud, siis andsin oma aadressi ning autojuht tõi mu siia ära- uskuge või mitte, aga ta ei võtnud minult sentigi! Ma ütlesin küll, et tahan maksta, sest tema teeb ju oma tööd, aga ta lihtsalt ei võtnud! Ta oli ka Austraaliasse alles 5 kuud tagasi tulnud ja õpib siin hetkel Inglise keelt ning kooli kõrvalt siis õhtuti töötab Uberi heaks.
Ahjaa, känguruu nägin ka juba ära!! :)

Mul on siin juba meeletult tore algus olnud ja loodan, et saab ainult paremaks minna. Homme lähen kohe linna ja ostan endale kõnekaardi ning pangas teen pangakonto nr. Siis saan juba hakata tööd otsima.

Muide, meil on hetkel kell 22.04 ja väljas 23 kraadi. Just sayin. :)

Praegu tahaks ainult magada voodis, horisontaalses asendis teki ja padjaga.
Head ööd!

Kõige algus...

Pole veel kohalegi jõudnud, aga juba tahaks kõike Teiega jagada.
Istun hetkel lennujaamas ning ootan lennukisse minemist- check-in tehtud, pagas antud (isegi mahtus täitsa kaalu).
Pean ausalt ütlema, et täitsa kurb on tegelt, nagu kohe täitsa... Poleks arvanudki, et nii kurb on.

Eile, kui oli minu toredate sõpradega istumine, siis ärasaatmisel tulid pisarad silma, täna hommikul kui Piia mind bussijaama viis ja kallistas, tulid pisarad silma. Bussis, kui Kaisa mulle üliarmsa sõnumi saatis, tulid pisarad silma.. ühesõnaga, palju pisaraid, liiga palju :)

Veel viimased kõned ja minek Tallinnast ongi!

Ma tahaks kasutada nii väga sõnapaari- täitsa pekkis, kui ilus kõik on! Ma olen nagu mingi väike laps kommipoes, kes kõigest vaimustuses on. Sain endale Tallinnast kõikidele lendudele aknaäärsed kohad ja esimese lennu ajal vaatasin vähemalt tund aega (lend kestis kokku 1h35min) lihtsalt aknast välja, sest nii ilus oli!
Kopenhaageni lennu peal nägin ka härra Taavi Rõivast isiklikult. :D
Lennujaamades on umbes sada korda kergem orienteeruda, kui ma endale ette kujutasin. Kõik on nii abivalmid. Ja Estonian Air'i lennuk on ikka hästi pisike, võrreldes nt sellega, millega Kopenhaagenist Dohasse sõitsin- väga mõnus teenindus ja kuna ma pidin nälga ära surema, siis oli minu jaoks ka toit täitsa maitsev. Mul oli päris tore "pinginaaber" ka- hästi jutukas ja sain juba inglise keelt soojendada. Sain teada põhimõtteliselt terve tema eluloo- ta naine elab kolme lapsega Aasias ning tema käib kolme aasta jooksul kuu aega neid Rootsist vaatamas. Tal on omandatud juristi haridus, kuid töötab Rootsis nõudepesijana kahes restoranis- uskumatu!
Lennukist välja astudes sain tunda kliimavahetust- võtsin lennuki trepil mõnusa sõõmu õhku ning siis suunati meid bussi peale, mis oli konditsioneeriga nii külmaks köetud, et oleks hea meelega hoopis väljas jalutanud ja sooja õhku nautinud. Hetkel on siin 21 kraadi, mis on vist tegelikult vähe, aga meie 21 kraadiga ei anna seda võrreldagi.
Lennukis jälgisin ka kõrgust ning kiirust- olime 12 500m kõrgusel ning sõitsime 997km/h. Pole paha.
Dohas olen natuke ka vaatamisväärsus- ega väga palju ei näe heledanahalisi blondiine siin- ei teagi, kas hea või halb :)

Loodan, et saan siia varsti postitada, et jõudsin õnnelikult kohale ning olen hästi elevil, mis edasi saama hakkab.

Peatse kirjutamiseni varsti känguruumaalt,
Merle :)