Kuigi töö on seljale hästi kurnav, siis praegu seda veel ei tunne. Esimesel päeval korjasime kiivitaimedelt lehti ja harvendasime uusi kasvusid.
Kuna korjamise aeg algab alles veebruari keskel, siis saamegi arvatavasti selliseid "lehtede ja okste töid" teha detsembri keskpaigani.
Oleme Kristiga (üks Eesti tüdruk, kellega hetkel koos elan ja töötan) hetkel seal ainukesed töölised. Paari nädala pärast pidi bäkkereid kuni kümme juurde tulema.
Esimese tööpäeva ilm oli hästi vihmane- saime ikka kohe paduvihma ja tuult. Meil olid küll vihmakeebid/joped, aga püksid said ikka märjaks. Hea oli, et kummikud jalga panin. Benjamin ütles, et me peaks sellest ilmast rõõmu tundma, sest kui päike taevas särab ja on 30 kraadi kuuma, siis on veel raskem. See tuli siis juba teisel päeval....
Sain ka esimest korda autoga sõita- alguses oli ikka väga veider ja ühe korra oleks peaaegu vastassuunavööndisse keeranud, aga nüüd olen juba vist ära harjunud. Kuigi pean veel koguaeg kaasa mõtlema, et mis ja kuidas. Ei tule nii automaatselt nagu Eestis.
Täna, kui on ka teine tööpäev lõppenud, mis oli sada korda raskem, kui esimene, siis ütleks, et töö on täiesti talutav. Kui selg ja kael vastu peavad, siis võin seda tööd teha küll. Esmaspäeval oli hästi palju kõndimist, kuna kõgil taimedel pole kasvusid või lehti, mida peaks ära võtma ning osad taimed on ka ära kuivanud, siis oli jalutamist päris palju. See mulle hetkel töö juures meeldibki- värske õhk ja liigutamine.
Täna oli meil raskem päev sellepärast, et pidime taimi kõrgemale üles mähkima. Igal taimel oli kaks põhi oksa, ning igal oksal neli nööri, kuhu ümber tuli taimed vräppida, või noh keerutada. Ja mitte niisama suvaliselt vaid ikka kellale vastusuunas. Kui aus olla, siis alguses ma ei saanud sellele üldse pihta ning meie töödejuhataja Benjamin küsis, kas mul on ainult digitaalsed kellad olnud. :D
Nagu mainisin, siis on meil n.ö töödejuhataja Benjamin, kes on seal farmis töötanud juba 8 aastat. Seda on ka tema tööliigutustest näha- need pole nii pingutustnõudvad ja kohmakad nagu minu omad.
Kuna tänane töö oli üles sirutamine ja olime pidevalt näoga päikse poole (päike säras taevas nii, et ühtegi pilve ka polnud), siis sain ka esimese päikesepõletuse näkku. Kuigi kasutasime päiksekreemi kaitsefaktoriga 50! Uskumatu!
Peale esimest tööpäeva sain kokku Aidiga, kes ju elab siinsamas. Mul on niiiiii hea meel, et ta siin lähedal on. Lubasime, et hakkame jooksmas/kõndimas/sportimas käima- eks annan teada, kuidas sellega läheb.
Käisime Aidiga rannas, aga seal oli siis juba nii külm, et kaua olla ei saanud. Tõendusmaterjali tegime ka.
Tagasiteel nägime känguruud, seekord ikka päris lähedalt ning valges.
Kuna teeääres kasvasid hästi ilusad kallad, siis tahtsime ka neid korjama minna. Eestis on kalla päris populaarne pulmalill ning mitte just kõige odavam- siin kasvavad need lihtsalt niisama metsa all. Ja mitte paarkümmend korraga vaid ikka mitmeid sadu! Ilus vaatepilt. Ehk siis tõime endale lilli. :)
Peale seda viis Aidi mind oma salakohta, mille oli eelmisel Austraalia aastal joostes avastanud. Sinna ehitatakse praegu teed ning jõgi on ära kuivendatud ja vanast ajast on seal sild. Väljas oli juba kottpime ning meie istusime sillal pingil, sõime maasikaid ja tumedat shokolaadi. See oli korraga nii äge ja samas natuke hirmus.
Kuna seal ehitati teed, siis nägin ka mulle eelmisest töökohast tuttavat geotekstiili- eks see ole nüüd natuke kutsehaigus, vaatan/näen selliseid asju lihtsalt.
Lisan ka mõned pildid meie väikesest õhtusest seiklusest:
Ahjaa, piltide tegemine oli äge- minul oli selfipulk ning Aidil fisheye. Kahepeale kokku saime imeilusad pildid!
Käisin täna postkontoris ka ning saatsin esimese kirja- loodan, et jõuab kohale ka!
No comments:
Post a Comment