Olen õnnelikult jõudnud oma teise aasta viisaga Austraaliasse ning samasse kohta, kus eelmine kord lõpetasin- Katanning (yeyy). Kui täna siia saabusin, oli tunne, nagu poleks kunagi ära läinudki.
Tallinnast lahkudes oli mul maailma kõige kurvem hüvastijätt, niii palju pisaraid! Ausõna, ma igatsen juba oma lapsi, õdesid, sõpru! Aga noh, siin on ka ju tore ja uus ja põnev ja.... :)
(Muide, ma praegu luksun nagu hullumeelne, seega palun lõpetage minust rääkimine :D )
Lennureis siia tundus umbes sadakorda pikem, kui eelmisel korral. Kõige pikem lend oli 11h ja 50min- ma mõtlesin, et ei jõuagi kunagi kohale. Viimasel, peaaegu 6-tunnisel lennul oli nii palju turbulentsi, et mul läks lausa süda pahaks. Mul ei juhtu see just väga kergelt, sest armastan sõita ameerika mägedel või muudel atraktsioonidel lõbustuspargis. Kõik, kus ei pea pea alaspidi rippuma, on minu jaoks lõbusad. Ja peale nii pikka reisi pean ausalt ütlema, et lendamine meeldib mulle aina vähem. Mitte, et ma seda kardaks, või midagi. Ei. Lihtsalt, kui sa pead istuma kahe võõra inimese keskel, ise tahaks lihtsalt vetsu oksendama joosta, ja seda peaaegu kuus tundi, siis ei jää lendamisest just kõige meeldivam mälestus.
Õnneks, kui olin sihtkohta jõudnud, siis möödus kõik väga sujuvalt. Olin küll 99% kindel, et mind võetakse turvakontrollis maha, nagu ka eelminegi kord, aga seda ei juhtunudki. Pole isegi õrna aimu, mille järgi nad neid "õnnelikke" välja valivad.
Lennujaamas ootas mind maailma armsaim üllatus. Ma muidugi teadsin, et Aidi mulle vastu tuleb, aga seda ei teadnud, et ta lausa minunimelise sildi valmis meisterdab.
Lennujaamast edasi sõitsime Aidi juurde ning veetsin esimese öö seal. Pühapäeval magasime poole lõunani, sest mulisesime eelmine õhtu kuni kella 3ni. Õnneks tundub, et olen magamisega tsüklisse sulandunud ja ajavahet pole tundagi. Kuigi mega suur väsimus on peal küll.
Pühapäevase päeva veetsime shopates ja sain endale ka uue telefoninumbri. Shoppamise all mõtlen siis seekord seda, et vaatasime erinevates ostukeskustes ringi, kuid ega kotti midagi väga ei potsatanud. Ainult siin väga vajalikud sussid.
Kas teate, kui külm on hetkel Austraalias? Mõtlen just majas sees ja õhtuti? Ei tea?
No ma siis räägin- nimelt, olen hetkel voodis, kahe paksu vatiteki all, radikas uugab kõrval, aga varbad on ikka nagu jääpurikad ja nina tahab suurest külmast siniseks minna.
Aga ei tea, miks ma üldse siia tulin, kui Eestis on algamas suur suvi? Ju mul ikka mõni kruvi logiseb...
Homme õhtul on mul esimene tööpäev, wish me luck!
No comments:
Post a Comment